Huvi antiigi pärandi vastu on läbi elanud tõuse ja langusi. Järjekordse ja seni suurim huvi klassikalise pärandi vastu algas Euroopas 18.sajandi II poolel. Kunstis väljendus see stiilina, mida nimetatakse klassitsismiks.
Selle levikud põhjustasid valgustajad - 18.sajandi filosoofid, teadlased ja kirjanikud, kellest kuulsamad on Voltaire, Montesquieu ja Diderot. Valgustajad olid veendunud, et mõistus peaks olema ülim kohtumõistja kõigis küsimustes ning naeruvääristasid seisusliku ühiskonna eelarvamusi ja autoriteeti. Usuti mõistuspärastesse loodusseadustesse ja nendele toetuvale maailmakorda ning harmooniasse. Nii muutus reeglipärasus ja kord uuesti suuremateks väärtusteks kunstis. Mõistuspärase elulaadi ja mõtteviisi eeskujusid usuti leiduvat antiikajast. Huvi tõusuga antiigi vastu tõusis ka, selle pärand kättesaadavamaks. Loomeinimesed pääsesid lihtsamini Rooma ja Vana-Kreeka ehitusmälestusteni. Tähtsateks sündmusteks muutusi Pompji ja Herculaneumi väljakaevamised. 18.sajandi lõpuks oli Euroopa täielikus antiigvaimustuses. Klassitsismi mõju Euroopas oli ebaühtlane. Prantsusmaal, Venemaal ja Itaalias ainuvalitsev. Klassitsmi periodiseeritakse:
|
Maalikunst
Jasques Louis David (1748-1825)
Jean Auguste Dominique Ingres (1780-1867)
|
Arhitektuur
Klassitsism kujune õitseajaks vene arhitektuuris. Selle tõttu kasvas noores Peterburis üles palju kuulsaid arhitekte. Jean Baptiste Vallin de la Mothe(1729-1800)
|
Skulptuur
Antonio Canova (1757-1822)
Jean Antoine Houdon (1741-1828)
Bertel Thorvaldsen (1768-1844)
|